Elektri importimine on avatud elektrituru normaalne osa, kuid riigi energiajulgeoleku seisukohast on oluline, et suudaksime kriiside korral – näiteks välisühenduste häirete puhul – iseseisvalt hakkama saada. Suur impordi osakaal tähendab, et me sõltume naabritest ja kriisiolukorras võib elektri hind tõusta väga kõrgeks.

Tuuleenergia on päikeseenergia järel üks soodsamaid elektri tootmise viise. Meie laiuskraadil puhub tuul kõige tugevamalt sügisel ja talvel ehk täpselt siis, kui tarbimine on suurim ja päikesepaneelid toodavad elektrit vähem. Seetõttu on soodsa ja puhta energia tagamiseks tuuleenergia meie kliimas kõige mõistlikum valik.

Kaasaegsed tuulikud on projekteeritud vähemalt 30-aastaseks tööajaks. Regulaarse hoolduse korral saab tuuliku eluiga veelgi pikendada. Kui tuuliku tööiga on lõppenud, saab enamikku selle materjalidest taaskasutada ja ümber töödelda. Huvitav fakt: kuue kuu jooksul toodab tuulik sama palju energiat, kui kulub selle tootmiseks, paigaldamiseks ja lammutamiseks.

Tuulepargid ehitatakse piirkondadesse, kus on piisavalt tuult, võimalus ühendada park elektrivõrku ning kus park ei tekita liigset negatiivset mõju loodusele, elurikkusele ja inimeste elukeskkonnale. Tuuleparkide rajamisega käivad alati kaasas ulatuslikud keskkonnauuringud ja -seired, mida tehakse nii tuulikutele võimalike asukohtade leidmise etapis kui ka hiljem ehituse ajal ja pärast pargi valmimist.

Lode puhul olid täidetud kõik tingimused: tuulepark ei mõjuta negatiivselt loodust ja keskkonda ning seal on piisavalt tuult energia tootmiseks. Lisaks võimaldab tasane põllumajandusmaastik paigutada tuulikud majapidamistest kaugele. Pargi läheduses asub Läti–Eesti 330 kV elektriühendus, mis võimaldab toodetud elektrit suunata elektrivõrku ilma suurema võrgutugevduseta.

Teede ja tuulikute vundamentide ehitusmaterjalid tarnitakse Läti ja Eesti karjääridest. Tuulikuosad tulevad Paldiski sadamast ja liiguvad läbi Eesti. Lätis kulgevad materjalide tarned mööda riigiteid V176 ja V177, Eesti poolel kasutatakse peamiselt kõrvalmaanteed 24201. Tuulepargi alal ehitatakse uusi teid ning rajatakse ka kõvakattega montaažiplatse. Võimalusel kasutatakse ja parandatakse juba olemasolevat teedevõrku. Kogu ehitusperioodi vältel hooldatakse kasutatavaid teid ning tööde lõppedes taastatakse teed vähemalt esialgsesse seisukorda.

Materjalide kohaletoimetamine toimub ainult tööpäevadel, kell 8.00–19.00. Ehitusmaterjale ei transpordita öösel, nädalavahetustel ega riigipühadel. Ainsaks erandiks on suurveosed, mis liiguvad ohutuse huvides öösel. Nende transport toimub 2027. aasta suvel ning kohalikke elanikke teavitatakse veoste liikumisest aegsasti ette.

Lode tuulepargi tuulikute torni kõrgus on 166 meetrit, rootori ehk tuuliku pöörleva osa läbimõõt on 162 meetrit ja tipukõrgus laba vertikaalasendis on umbes 247 meetrit.

Tuulepargi sisemised ühendused koosnevad 33 kV maa-alustest kaablitest, seega tuulikute vahel õhuliine ei kasutata. Elektrivõrguga ühendamise jaoks ehitatakse juba olemasoleva Läti-Eesti elektriühenduse kõrvale uus 330 kV Ipiķi alajaam, mistõttu ei ole vaja teha suuremaid võrgutöid.

Kuna kõik pargi tuulikud asuvad Lätis, siis seaduse järgi peaksid tuuliku tasu saama vaid Läti elanikud. Meie jaoks on aga oluline, et mõlemal pool riigipiiri elavaid majapidamisi koheldaks võrdselt. Seetõttu maksame tuulikutasu kõigile tuulegeneraatorist kuni 2 kilomeetri kaugusel asuvatele majapidamistele, olenemata sellest, kas nad paiknevad Eestis või Lätis. Tasu suuruse arvutame Eesti majapidamistele samadel alustel nagu Läti majapidamistele.

Läti valitsuse määruse nr 577 (27. august 2024) kohaselt tasutakse kohalikule kogukonnale 2 500 eurot iga paigaldatud megavati kohta aastas. Lode tuulepargi puhul teeb see aastas kokku umbes 292 500 eurot. Kuni 50% sellest summast läheb majapidamistele, seejuures on aastane tasu vähemalt ühe ja kuni kolme kuu miinimumpalga suurune. Näiteks 2026. aastal oli miinimumpalk Lätis 780 eurot kuus.Ülejäänud osa maksest läheb omavalitsuse eelarvesse. Määrus annab ühe erandi: kui majapidamine saab juba tasu tuuliku eest, mis asub tema kinnistul, siis ei ole tal õigust täiendavale toetusele.

Kuna Eestis on tegemist vabatahtlike maksetega, siis ei laiene maksed kogu kohalikule omavalitsusele, vaid ainult tuulepargi otseses läheduses asuvatele majapidamistele.
Anname kõigile tuulepargi läheduses elavatele majapidamistele aegsasti infot maksete taotlemise protseduuri kohta.

Elektriarve kujuneb elektri börsihinna ja elektrimüüjaga sõlmitud lepingu alusel. Tuulepargi lähedus seda ei mõjuta. Küll aga toob uute tuuleparkide rajamine börsile soodsama hinnaga täiendavat elektrit, aidates seeläbi vähendada elektri börsihinda ja tarbijate elektriarveid. Kuid kõige otsesem rahaline kasu, mida kohalikud elanikud saavad, on majapidamistele ja Lätis ka omavalitsusele ette nähtud kompensatsioon.

Kaasaegsete turbiinide peamine müraallikas on labade aerodünaamiline heli. Mehaaniline müra on kuuldav vaid tuuliku kõrval. Kogemused ja mõõtmised näitavad, et kui minna tuulikust 400-700 meetri kaugusele, jääb müratase ka kõige konservatiivsemate eelduste kohaselt regulatsioonidega kehtestatud müra piirväärtusest madalamaks.

Seda, kui kaugele on tuulikumüra kuulda, mõjutavad tuuleolud. Mida suurem on tuule kiirus, seda valjemaks muutub looduslik taustamüra. Näiteks kui tuul puhub kiirusel 8-10m/s, siis võib looduslik taustamüra suuresti varjutada tuulikute müra.

Enne ehitamist modelleeriti müra rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika (ISO 9613-2) alusel. Mudel eeldab teadlikult halvimat olukorda, justkui puhuks tuul tuulikust samaaegselt kõigi majade suunas. See tähendab, et tegelik müratase on tavaliselt madalam kui modelleeritud tase. Kui park on tööle hakanud, korraldame müra mõõtmised lähimates elamutes ja elamukruntidel ning raporteerime nende tulemusi seotud asutustele.

Senised teadusuuringud ei näita, et tuulikumüra, infraheli, varjude vilkumine või elektromagnetväljad oleksid regulatsioonides määratud kaugustel tervisele kahjulikud. Infraheli tekitab nii loodus (tuul, meri) kui ka tehnoloogia (transport). Näiteks Tartu Ülikooli teadlased tegid 2025. aastal põhjaliku rahvusvahelise teadusartiklite analüüsi, mille käigus vaadati kõige paremaid uuringuid, mis on praeguseks tehtud tuuleparkide mõjude kohta. Mitte üheski teadusuuringus ei leitud, et tuulikute infrahelil oleks kahjulik mõju tervisele.

Ka tuuleparkides toimunud mõõtmised, sealhulgas ulatuslik Soome riiklik uuring, mis avaldati 2020. aastal, näitavad, et tuulikute tekitatud infraheli on allpool inimese tajuläve ega seosta seda tervisemõjudega.

Kui päike, turbiin ja vaatleja satuvad samale joonele, siis võivad pöörlevad labad tekitada selge ilmaga liikuvat varju, seda enamasti hommikul ja õhtul. Meie laiuskraadil ei lange vari kunagi tuulikust lõunasse. Varju vilkumist saab täpselt arvutada planeerimisetapis ning praktikas ei põhjusta see märgatavat häiringut kaugemal kui umbes 10 rootori läbimõõtu, mis Lode puhul tähendab kuni 1,6 kilomeetrit turbiinist. Kui mõne läheduses asuva elamu juures ületab varjutus ettenähtud piirnormi, milleks on 8 tundi aastas, peatab tuulepargi automaatne juhtimissüsteem ajutiselt vastava turbiini.

Meie külmadel talvedel võivad tuulikulabad tõesti jäätuda. Seetõttu paigaldatakse tuulikutele jääandurid, mis peatavad tuuliku automaatselt, kui labadel tekib jää. Seejärel eemaldab hooldusmeeskond jää ning taaskäivitab tuuliku. Seega on jää kukkumise oht peamiselt tuuliku vahetus läheduses, kus palume inimestel talvistes oludes mitte viibida. Tuulikute juurde paigaldatakse külastajatele hoiatussildid.

Iga seadme puhul on teatav tuleoht, kuid tuulikute puhul on see oht väike. Turbiinide väliskonstruktsioonid on terasest, seadmeid jälgitakse ööpäevaringselt automaatikaga, mis tuvastab varakult kõik kõrvalekalded. Tuulikute gondlid on varustatud automaatsete tulekustutussüsteemidega, mis vabastavad kiiresti väärisgaase, tõrjudes välja hapniku ja summutades sellega tuld. BESS-konteineritel on oma autonoomne jälgimis- ja tulekustutussüsteem ning need asuvad aiaga piiratud alal, hoonetest eemal. Koostöös Läti Riikliku Tuletõrje- ja Päästeteenistusega (VUGD) on koostatud ka hädaolukorrale reageerimise plaan.

Uuringud ei anna sellele küsimusele selget vastust ning mõju erinevate sarnaste projektide lähedal asuva kinnisvara väärtusele on olnud erinev. Kuna tuulepargi lähedal asuvad majapidamised saavad tuuleparkide arendajatelt tasu, siis on sellise kinnisvara omamine rahaliselt kasulik. Lisaks võib iga-aastane sihitud makse omavalitsuse eelarvesse – mis tuleb investeerida kohaliku piirkonna arendamisse – oluliselt parandada elutingimusi naabruskonnas ning seeläbi avaldada kinnisvara väärtustele positiivset mõju.

Tuulepargi demonteerimine on pargi omaniku kohustus ning selle kulud on juba arendamise käigus arvesse võetud. Enamik demonteeritud tuuliku osad, sealhulgas torn, generaator, käigukast ja vundamendid, lähevad taaskasutusse. Labade puhul, mida varem oli raskem taaskasutada, on tootjad (sh Vestas) samuti kasutusele võtnud uusi tehnoloogiaid komposiitmaterjalide taaskasutamiseks. 2026. aasta suvel demonteeriti ja taaskasutati täielikult Utilitas Windi poolt Grobiņa tuulepargi üks tuulik. See näitas, et tuulikute demonteerimine ja taaskasutamine on võimalik ka Lätis.

Oma arvamust saab jagada igal ajal tagasisidevormi ja e-posti teel või projektijuhiga ühendust võttes. Registreerime iga esitatud pöördumise ja vastame sellele kahe tööpäeva jooksul.

Palume probleemist teavitada projektimeeskonda või töövõtjat. Iga pöördumine registreeritakse, 24 tunni jooksul saadame kinnituse, et pöördumine on kätte saadud ning vastame sellele kahe tööpäeva jooksul. Hädaolukorras helistage palun kõigepealt numbrile 112 ja seejärel projektijuhile.