Tuulepargid on rajatud keskkonnaandmetele

Tuuleparkide rajamisega käivad alati kaasas ulatuslikud keskkonnauuringud ja -seired, mida teostatakse nii tuulikutele võimalike asukohtade leidmise etapis kui ka hiljem ehituse ajal ja pärast pargi valmimist. Seega uue tuulepargi asukoht ei ole kaugeltki mitte juhuslik. Põhilisteks „uurimisalusteks“ on keskkonnauuringutes linnud, nahkhiired ja taimed.

Asukohavalikul on olulised põhjalikud keskkonnaandmed

Tuuleparkide (aga tegelikult ka ükskõik millise muu taristu) arendus algab võimaliku sobiva asukoha valikuga, mis on kõike muud kui juhuslik. Asukoha eelvaliku etapis tehakse palju tööd juba olemasolevate keskkonnaandmetega ning siinkohal on oluline, et need oleksid täpsed, lihtsasti kättesaadavad ja alla laetavad, aga ka ajakohased. Keskkonnapiirangud, mis on süsteemis juba kümneid aastaid, aga mille olemasolu keegi kontrollinud ei ole, tekitavad palju segadust, aga võivad anda ka meie kaitsealuste liikide leviku ja arvu kohta vale pildi. Loodusuuringud kestavad tihtilugu läbi mitme hooaja ning niisama „vales“ kohas uurida, mille kohta on juba varasemate seirete/uuringute käigus kogutud piisavalt andmeid ning on teada, et ala on looduskaitseliselt tundlik ning mitmeid piiranguid täis, ei soovi keegi. Utilitas Wind arendab maismaatuuleparke ka Lätis ning Leedus, kuid sellise hea kättesaadavusega keskkonnaandmeid nagu keskkonnaportaal, EELISe ja KESEe andmebaasid meile pakuvad, mujalt Baltimaadest ei leia. Lisaks olemasolevatele andmetele eeldavad arendused ka kohapõhiseid täpsemaid uuringuid, mida tuuleparkide arenduse käigus tehakse päris mitmeid.

Linnud kui tuuleparkide poolt üks enim mõjutatud liigirühm

Tuulepargi uuringu aladel ning neid ümbritsevas 500 meetrises puhvris viiakse enne tuulepargi rajamist läbi detailne linnustiku inventuur, mis hõlmab endas teavet linnuliikide pesitsus- ja toitumisalade kohta. Viise, kuidas linde uurida on mitmeid – levinumad neist on välivaatlused, elupaiga kaardianalüüs, aga ka GPS uuringud. Tuuleparkide uuringute käigus on üles leitud mitmed seni teadmata kaitsealuste linnuliikide elukohad, nt must-toonekurel, kanakullil või väike-konnakotkal.

Kõige põhjalikuma ülevaate lindude igapäevasest liikumisest saab linnule paigaldatava GPS-saatja abil. Saatjate paigaldamine eeldab linnu kinni püüdmist, mis on väljakutse ka kõige kogenumale ornitoloogile ning tihtilugu peab piirduma linnu pideva jälgimisega, et teha kindlaks talle olulised liikumis- ja toitumislennud. Ornitoloogid teevad oma tööd hingega ning mõtlevad ka esialgu justkui tühisena tundunud pisiasjadele – näiteks sellele kuidas väike-konnakotka pruunile sulestikule halli kanakullile mõeldud saatjat panna ei saa, sest see ei sobi hästi.

Saarde tuulepargi arenduse käigus on alates 2018. aastast paigaldatud saatja juba kolmele väike-konnakotkale. Paraku ei ole aga kotkaste elu lihtne, tuleb neil ju igal sügisel ette võtta mitme kuu pikkune rändetee Aafrikasse ja kevadel koju tagasi, mis on täis paljusid ohte ning kõik paraku kohale ei jõua. Ühe oma kotka rändeteekonnal juhtunust oleme kirjutanud ka varasemalt (loe rohkem siit avaneb uues vahekaardis).

Kõiki mõjusid lindudele lõpuni vältida ei saa ning siinkohal tuleb appi tehnika – tuulikutele saab lisada linnukaameraid, mis suudavad tuvastada ka liigi ning ohu tekkides lülitub tuulik välja. Lisaks saab näiteks tuulikumastide värvimisega neid lindudele paremini nähtavaks teha ja seega negatiivseid mõjusid leevendada.

Oluline roll on ka olemasolevatel nahkhiirte andmetel ning uuringutel

Sarnaselt lindudele on ka nahkhiired tuuleparkide suhtes tundlikud liigid ning vajavad samuti tähelepanu. Nahkhiirtel on kindlaks kujunenud toitumis- ja rändeteed, mis tuleb tuulepargile sobiva asukoha leidmiseks selgeks teha. Oleme oma uuringute käigus avastanud seni teadmata nahkhiirte maismaa rändekoridori, mille ulatus oli üllatuseks ka valdkonnas aastaid töötanud ekspertidele. Nahkhiirte ränne toimub pimedal ajal paari nädala jooksul kevadel ja sügisel ning seda eelkõike tuulevaikse ja sademetevaese ilmaga. Seega on tegemist kindla algoritmiga, mida teades on võimalik tuulikud seisata ning seega vähendada võimalikku hukkumist. Seisev tuulik nahkhiirtele mõju ei avalda. Palju küsimusi vajavad veel selgitamist – kuidas mõjutavad nahkhiiri tänapäevaste mõõtmetega tuulikud, mis on rajatud metsadesse jne. Tööd ja uurimist jätkub siin kindlasti nii praegustele kui tulevastele teadlastele-ekspertidele.

Arvestamine kohaliku taimestiku ja ökosüsteemidega

Tuulepargi planeerimisel mängivad olulist rolli ka taimestiku uuringud, mis aitavad hinnata rajatava pargi mõju kohalikele ökosüsteemidele ja kaitsealustele taimeliikidele. Suurimat mõju taimestikule avaldab peamiselt ehitusperiood, mil toimuvad võimalikud raadamised, kaevamised ning muu ehitustegevus tuuliku ja seda ümbritseva taristu rajamiseks. Tuulikute töötamine ise on taimestikule võrdlemisi väikese mõjuga.

Uuringute käigus kaardistatakse alal kasvavad taimekooslused, sh niidualad, vanemad metsaosad, Natura elupaigad, vääriselupaigad, ning hinnatakse nende ökoloogilist väärtust, liigirikkust ja tundlikkust tuulepargiga seotud ehitustöödele. Kindlasti pööratakse ka tähelepanu haruldaste ja kaitsealuste sambla- ja taimeliikide esinemisele. Uuringu tulemuste alusel saab tuulepargi infrastruktuuri kavandada selliselt, et taimede kasvukohad ning väärtuslikud elupaigad säiliksid. Näiteks välditakse arenduste planeerimisel Natura elupaikadeks või vääriselupaikadeks määratud alasid ning sinna tuulikuid ega juurdepääsuks vajalikku infrastruktuuri üldjuhul ei projekteerita.

Aeg-ajalt võetakse ka kasutusele uuringutes kindlaks tehtud võimalikud leevendusmeetmed. Näiteks liikide ning koosluste puhul, kes armastavad niisket pinnast (nt Eesti soojumikas, soo-neiuvaip, lodukannike), tuleb infrastruktuuri rajamisel arvestada kindla puhvertsooniga, et vältida seni kuivendamata ala kuivendamist teede ja tuulikute rajamise eesmärgil. Samuti mida kaugemale väärtuslikest soostuvatest- ja soometsadest kraavid ja taristuobjektid jäävad, seda väiksem on ka metsaelustikule kuivenduse mõju. Üheks võimaluseks on taimede ümberistutamine, mis võiks kõne alla tulla juhtudel, kui tegemist on üksikute kaitsealuste isenditega kavandatud taristu alal.

Keskkonnauuringud ei lõppe pärast tuulepargi rajamist

Arenduse valmimisel on vajalik teostada järelseiret nii kohalikele ökosüsteemidele kui konkreetsetele liikidele. Järelseire on tavaliselt keskendunud konkreetsetele linnu- ja nahkhiirteliikidele, kuid nende uuringute käigus ei jää ju märkamata ka muu loodus (loe rohkem siit avaneb uues vahekaardis).

Keskkonnamõjude hindamine on teatud määral ennustamine: keskkond on pidevas muutmises, tuulikutega või ilma, aga ka loodus kohaneb. Mõjude hindamise käigus kasutatakse tihtilugu ettevaatusprintsiipi ning paljud esialgu arvatud mõjud ei pruugigi realiseeruda. Järelseire annab seega väärtuslikku infot ja teadmist, mida saab ära kasutada järgmistes arendusprojektides. Vastuse saavad nt küsimused: kas linnud väldivad tuulepargi ümbrust või meelitavad neid tuulikute juurde hoopis põllul kasvavad viljakultuurid; kas tuulikud mõjutavad pesitsusedukust või teeb seda hoopis maakasutuse muutus piirkonnas, kus rohumaid jääb järjest vähemaks. Väike-konnakotkad näiteks vahetavad pesa keskmiselt iga 3 aasta tagant ja seda olenemata tuulikutest. Järelseire käigus on lootus saada paljudele vastuseta küsimustele vastused, samas on võimalik operatiivselt potentsiaalseid mõjusid ka leevendada ning vältida suuremat kahju keskkonnale.

Utilitas Wind arendab nii maismaa- kui meretuuleparke ning neist viimaste puhul lisanduvad ulatuslikud uuringuid nii vee all kui vee peal. Seega oleme detailselt läbi uurimas ligikaudu 300 km2 Eesti maismaaloodust ning sama palju merealasid. Sellises mahus uued teadmised ning mastaapsed paljusid eksperte hõlmavad uuringud annavad kindlasti olulist teavet meie looduskeskkonna kohta nii kohalikele, valdkonna ekspertidele kui ka ametkondadele. Tuulepargi arendustega seonduvalt on palju tööd ning meil on alati hea meel näha, kui kogenud ekspertide kõrval saavad rakendust ka noored, kes oma ülikooliõpingud on juba lõpetanud või lõpetamas, aga ka noored, kes alles valivad omale teed ning leiavad tee keskkonna valdkonda. Eesti on väike, aga meil on võimalik nii laiapõhjalised uuringud katta oma inimestega – see on väärt teadmine, sest keegi teine ei tunne meie loodust paremini kui meie oma eksperdid.

Taolised laiapõhjalised keskkonnauuringud annavad panuse Eesti eluslooduse seniteadmata rikkuste avastamisse, mis teevad kindlasti maismaatuuleparkide arendamise Eestis keerulisemaks, kuid teisest küljest kinnitavad ühtlasi, et elame väga rikkaliku loodusega piirkonnas ning tänu avastatud väärtustele, on meie keskkond ehk edaspidi teadlikumalt ning paremini hoitud.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi tuulikuid ei vaja oma tagahoovi ei kotkad ega karud, vajab neid aga Eesti riik, meie majandus ja julgeolek. Kokkulepped kõikide osapooltega on keerulised tulema – alad, mis sobivad keskkonna vaatest, ei pruugi sobida kohalikele kogukondadele, ja vastupidi. Utilitas Wind jätkab omalt poolt nende kompromisside otsimisega, et ka järeltulevatele põlvedele säiliks Eesti erakordne loodus, aga ka rohelisel energeetikal põhinevad uued töökohad ja tööstused tõstaksid kohalike heaolu ka väljaspool suuremaid linnu.

Meie eesmärk on leida tasakaal, mis toetaks nii puhtamat tulevikku kui ka tugevat kohalikku kogukonda.